Ärevus, pinge, eksamid, nõutus, lootus, ootus, rõõm ja kurbus üheaegselt – need on emotsioonid, mis omased kevadele. On lõpetamiste aeg, mis tähendab, et lendu tõusevad järjekordsed uljaspead, kes juba varsti loodavad tegusid teha. Nende lendu jäävad vaatama klassijuhatajad. Milliste mõtetega, milliste tunnetega, selgitavad Tartu Mart Reiniku Gümnaasiumi kolm lõpuklasside klassijuhatajat – Taimi Oidjärv (väga mitmes lend), Lauri Mällo (3. lend) ja Karolina Antons (1. lend). Mõtted kogus kokku õpetaja Tuuli Hiiesalu.
Taimi Oidjärv kokkuhoidvast klassist
Minu klass on kokkuhoidev, sõbralik ja teineteist toetav. Mind köidab see, et õpilased suudavad jääda positiivseteks ka rasketes olukordades. Kaasõpilastes ja õpetajates nähakse pigem häid külgi. Võin öelda, et minu õpilased on inimlikud. Mul on meeles kohe meie esimene kohtumine, kui nad tulid minu poole. Klassiruum ei soodusta eriti sulandumist, seal on ikka teised jutud. Minu juures läks aga kõik väga toredasti. Igaüks rääkis, kust ta tuleb, milleks tuleb ja kõik hakkasid kohe rääkima. Sellest hetkest märkasin, et see klass on omavahel juba leidnud kontakti ja nii see läkski edasi. See oli hästi, hästi mõnus. Minu klass oskas kuidagi eriliselt õpetajatega suhteid hoida. Isegi siis, kui muretseti endale üks, püüti õpetajatega suheldes jääda positiivseks ja sõbralikuks. Enamiku õpilaste sihiks on ülikool. Valikud muidugi muutuvad. Mida klass edasi, seda reaalsemalt hinnatakse olukorda – sinna ma ikka ei pääse sisse, sinna ehk pääsen. Alguses olid soovid suured, kes tahtis arstiks, kes arhitektiks, nüüd on soovid ikka reaalsemad. Mitu tükki kiikavad ka välismaale. Mida klassijuhatajana teeksin teisiti, sõltub konkreetsest klassist. Ühe klassiga saad sa hetkega kontakti, teisega mitte. Praeguse klassiga tunnen, et sain kohe kontakti, eriti kui arvestada, et võõrkeeleõpetajana õpetan nii väheseid õpilasi. Klassijuhatajana olen ju enamasti halbade sõnumit tooja, kuid kui suhted on head ja klassis meeldivad inimesed, siis on kõik korras. Gümnaasiumiõpilased ei tahagi, et neid igal sammul jälgitakse, aga nad peavad hetkega tundma, et ma nendest hoolin. Õpilane peab tunnetama, et ta on klassijuhatajale tähtis, tema mure on ka klassijuhataja mure. Mulle tundus, et õppimisvaim ja tahtmine siit koolist midagi saada oli kõige tähtsam. Kõik need kolm aastat, mis ma selle klassiga töötasin, arenesin mina, sain palju paremaks ja mul oli rõõm nendega töötada.
Karolina Antons keerulisest klassist
Minu klass polnud väga ühtne, meil oli palju gruppe ja domineerivaid isiksusi, kes tegid elu vahel üsna keeruliseks. See oli minu esimene kogemus klassijuhatajana üldse ja usun, et oskan järgmisel korral kindlasti paremini näha seda, mida ma sel korral ehk ei märganud. Arvan, et oleksin ehk pidanud probleemidele varem tähelepanu pöörama, kuigi tegu oli tõesti nii erinevate inimestega. Arvan, et hästi ei mõjunud ka see, et minu klassist on selle kolme aasta jooksul lahkunud-juurde tulnud umbes 10 õpilast. See pidev liikumine oli üsna häiriv ja tekkis tunne, et meie klass on nagu mingi läbikäiguhoov, kus käiakse katsetamas, kas saab gümnaasiumis hakkama või mitte. Kindlasti ei mõjunud see ka õpiõhkkonnale kuigi hästi.
Käisime palju teatris ja korraldasime omajagu ühisüritusi. Meie klassi eredaimaks hetkeks võib pidada rabamatka. Pea terve klass oli koos ja see oli hästi tore. Matkal olles õppisin paljusid õpilasi paremini tundma ja mitmed väga tagasihoidlikud inimesed ilmutasid mulle oma varjatud jooni, mille avastamine oli meeldivaks üllatuseks. Õpetajatega suhted polnud minu klassil just kõige paremad. Oli neid, kes püüdsid vahel õpetajaid provotseerida ja mis seal salata, ka vaikseid tüdrukuid, kes küll midagi tunnis välja ei öelnud, kuid kes arenguvestlustes olid õpetajate suhtes üsna kriitilised.
Mis puutub tulevikku, siis enamik tahab ikka ülikooli minna. Nende enesehinnang on üsna kõrge, soovitakse saada nii juristiks kui ka arstiks. Olen kuulnud paarist õpilasest, kes tahavad minna kutsekooli praktilisemat ala õppima, neil on kindel siht silme ees, mis seostub nende huvialadega. Üks poiss teeb katseid „lavakasse“ ja on saanud seal ka saja parema hulka. Arvasin, et selles vanuses inimesed muretsevad oma tuleviku pärast rohkem, eriti kui vaadata seda suurt hulka töötuid, kes meil on. Kui ma vaatan, kui leigelt suhtutakse õppimisse ja tundides käimisse, siis oleks küll oodanud, et nad mõistavad tänapäeva ühiskonda paremini. Ma loodan, et minu klass saab aru, mis neid reaalselt ees ootab ja ma loodan, et nende kukkumine ei saa olema valus. Gümnaasium oli minu praeguste õpilaste jaoks kolm aastat muretut elu. Gümnaasiumist ju naljalt välja ei kuku, selleks peab omajagu pingutama, sest kõike saab ju parandada ja uuesti teha. Arvan, et minu esimene kogemus klassijuhatajana oli õpetlik ja karastav.
Lauri Mällo iseseisvast klassist
Minu õpilased olid väga iseseisvad, nad tahtsid olla juba täiskasvanud ja said sellega ka hakkama. Ühistegevusi oli raske leida, sest kõigil olid oma huvid. Meie klassi traditsiooniks on olnud jõululõunasöök, millest on suurem osa klassist alati osa võtnud. Välisreisil me ei käinud, sest ei suutnud kokku leppida, kuhu minna. Vaadates tulevikku, läheb enamus minu klassi õpilasi kõrgkooli, vähemalt pooled on öelnud, et proovivad sisse astuda Tartu Ülikooli. Veel aasta tagasi peetud arenguvestlustes neil väga selget visiooni polnud, aga ega nad kipu ka oma tulevikuplaane reklaamima. Õpilaste omavaheline läbisaamine oli hea, jagelemisi küll alguses oli, aga praegu on suhtumine üksteisesse kas positiivne või neutraalne. Ilkuvat nalja visatakse nendega, kes ise rumalusi teevad. Minu klassis oli õppetöö kohustus, mis tuli ära teha. Igaüks leidis endale meelepärasemad ained ja ülejäänu tehti lihtsalt ära. Õpilased suhtuvad oma kaaslastesse respektiga, nad aktsepteerivad, kui inimesed on teistmoodi. Varjatud kommentaare küll blogidest tuli, kuid otseseid mitte. Klassijuhatajana oleksin alguses võinud olla aktiivsem, usun, et siis oleks klass juba varem hakanud paremini tööle. Tuleb tunnistada, et olin eelmisest klassist väsinud. Praegune klass lasi mul olla koolis paberitega klassijuhataja, mis tähendas, et kuigi väljapoole tundus, nagu oleksin nendega palju tegelenud, tulid nad ise paljude asjadega toime ja lasksid mul koolis lihtsalt „tiksuda“. Positiivne on see, et loodetavasti kõik minu klassi õpilased lõpetavad ja lõpetavad hästi. Nad on minu silmis ääretult aktsepteeritud. Kõik on saanud mulle hästi omaks ja mul on hea meel, et mul oli selline klass. Võin öelda, et praeguse klassiga lõpetan suhteliselt rahuliku meelega, tean, et nad saavad hakkama.
Lõpetuseks – klassijuhatajad ei soovinud öelda välja soove oma klassile, vaid jäid salapärasteks ning lubasid seda teha lõpupeol. Jääb vaid üle loota, et sellest kujuneb meeldejääv hetk nii klassijuhatajatele kui nende hoolealustele, kes astuvad iseseisvasse ellu.
