» Kuidas edasi? Käsitöö ja kodunduse õppest uues ainekavas

Muudatused ühiskonnas toovad kaasa ka muudatusi koolitöös. Õppetöö muutmine on väga aeglane protsess ning toimuda saab see vaid läbimõeldult ja planeeritult. Õppekava arendamisele seatud üldised eesmärgid olid õppetöö süsteemsemaks muutmine, et üksikute teemade, ainete ja ainevaldkondade vahel oleks tihedam side. See aitaks õpilasel omandatavaid teadmisi, oskusi ja väärtusi paremini seostada. Samuti oli eesmärgiks vähendada õpilaste ülekoormust, seega ainekavade mahtu ja seda eriti koduste ülesannete arvelt; ehitada õppekava üles nii, et see toetaks sotsiaalsete oskuste arendamist, pööraks senisest rohkem rõhku väärtuskasvatusele, annaks õpilasele iseseisvaid oskusi tööga toime tulla

Kust king pigistab ehk käsitöö ja kodunduse õpetamise tänased probleemid
Paljudele käsitöö- ja kodundusõpetajatele valmistab muret olukord, et nende koolis algavad käsitöö ja kodunduse tunnid mitte neljandast, vaid viiendast klassist. Vaatamata sellele, et ka tänases, aastast 2002 kehtivas ainekavas algab see aine alates teisest kooliastmest (4. klassist). See näitab, et vanad harjumused on visalt juurdunud ning õpetajatel pole olnud oskust või jõudu seda muuta. Kaasa on toonud see olukorra, kus ainekavas kolmeks aastaks planeeritud materjal tuleb läbida kahe aastaga.

Ilmselt on siiski koole, kus kodunduse osa, mida nii lapsed kui lapsevanemad enim tähtsustavad, jääb poolikuks või jäetakse üldse kõrvale. Sellise olukorra põhjuseks tuuakse õppeköögi puudumist koolis, aga kindlasti mõjutab seda ka õppeaine kohatine orienteeritus esemelisele tulemusele. Mida rohkem viib õpetaja läbi kodunduse tunde, seda vähem jääb aega suuremate käsitööde valmistamiseks. Paraku aga antakse hinnanguid käsitöö- ja kodundusõpetaja tööle sageli näituste kaudu, koolides ja ka vabariigis tervikuna ollakse harjunud meie õpilaste kõrgetasemelise käsitööga. Mõnikord võib kodunduse osa vähendamise põhjuseks olla ka lihtsalt õpetaja enda vähene huvi ja teadmiste lünklikkus. Majanduslik seis ühiskonnas ning paljude perede keeruline aineline olukord tuletab valusalt meelde, et nende ainete õpetus toetub praegu paljuski lapsevanemate rahakotile. Õpilane peab kaasa võtma toiduaineid, leidma kangast ja lõnga ning töövahendeid käsitööks jne.

Praeguse ainekava mahukus ei jäta eriti ruumi õpilaste iseseisvusele. Tunduvalt lihtsam ja kiirem on öelda ja näidata, kuidas midagi teha, kui lasta õpilasel endal oma töö organiseerimisse sekkuda. Sageli on õppetöö tulemuseks küll ilusad käsitööd, aga vähene oskus iseseisvalt ja loovalt hakkama saada.
Praegu kehtiva ainekava kohaselt valivad õpilased käsitöö ja kodunduse ning tööõpetuse vahel II kooliastme alguses. Ja kuigi on rõhutatud, et valik toimub huvide ja mitte soolisuse alusel, on käsitöötunnis ikka enamjaolt tüdrukud ja tööõpetuses poisid. Selle tulemuseks on aga olukord, kus kodundust õpivad vaid tüdrukud. Osa koole vahetab küll ka praegu õppegruppe, aga kõigis koolides see nii ei ole.
Kõiki neid tänaseid muresid on püütud leevendada uues ainekavas.

See pilt on Eesti Tööõpetajate Seltsi töömailt. Valmivad pesakastid lindudele, koostööprojekt Eesti Metsatööstuse Liiduga.

Uus õppekava
Eesti Vabariigi Valitsuse poolt 28. jaanuaril vastu võetud uus riiklik õppekava hakkab kehtima alates 2012. aasta sügisest esimeses, neljandas ja seitsmendas klassis, aastast 2013 teises, viiendas ning kaheksandas klassis ja aastast 2014 peaksid kõik klassid töötama uue õppekava alusel. Seega on üleminek uuele õppekavale sujuv, andes õpetajale võimaluse end uuendustega kurssi viia ning vajadusel täiendadagi, samuti on koolil aega õppekeskkonna uuendamiseks. Kui aga õpetaja soovib ja on muutusteks valmis, võib alustada uue ainekava järgi õppetööd juba varem.

Tehnoloogiavaldkonna õppeainete nimetused ja omavahelised seosed uues õppekavas
Kodunduse osatähtsuse rõhutamiseks on õppeaine uus nimetus senise ”käsitöö” asemel ”käsitöö ja kodundus”, samuti on konkreetselt välja toodud käsitöö ja kodunduse mahud ning tehnoloogiaainete omavaheline lõimumine. Õpetus koosneb igal õppeaastal neljast osast: käsitöö, kodundus, tehnoloogiaõpetus (tehnoloogia-õpetuse õppegrupp õpib samal ajal kodundust) ja projektitöö. Õppegruppide kohustuslik vahetus annab kõigile õpilastele algteadmised nii kodunduses kui tehnoloogiaõpetuses.
Projektitöö planeerivad tehnoloogiaõpetuse õpetaja ja käsitööõpetaja üheks ajaks, et õpilastel oleks võimalus vastavalt oma soovidele ja huvidele vabalt õppegruppi valida. Projektitöö raamidesse jäävad nii erinevad valikteemad kui ka individuaalsed ning rühmatööna läbi viidavad projektid. Näiteks üheaegselt toimuvad 2 projekti: ”Teeme klaasmosaiiki” tehnoloogiaõpetuse õpetaja juhendamisel ja ”Uurime erinevaid rahvuskööke” käsitöö ja kodunduse õpetaja juhendamisel. Õpilased saavad valida endale meelepärase grupi sõltumatult sellest, kumba õppeainet nad õpivad.

Käsitöö ja kodunduse ning tehnoloogiaõpetuse tundide omavaheline lõiming ning ligikaudne ajaline jaotus 5., 6. , 7. ja 8. klassis. Kuna 4. ja 9. klassis on õppekava kohaselt vaid 1 tund nädalas, siis neis klassides võiks jaotus olla pisut teistsugune (näiteks ilma gruppide vahetuseta).

Rõhuasetus tööprotsessil ja väärtuskasvatusel
Rõhuasetus uues käsitöö ja kodunduse ainekavas on tööprotsessil, loominguliste lahenduste leidmisel, oma töö iseseisval planeerimisel, teostamisel ja esitlemisel, oskusel leida ja kasutada teabematerjale. Senisest väiksemaks jääb nõue osata suurt hulka konkreetseid tööoperatsioone. Käsitöö õppesisus on vähendatud kohustuslike tehnoloogiliste võtete osa ja kaotatud ainekavaga määratletud tööesemed. Näiteks on õpitulemusena toodud, et õpilane tunneb rahvuslikke käsitöötavasid ja koob kirjalist pinda, aga millise kirjatud eseme ta koob, jääb õpetaja ja õpilase enda otsustada.
Seevastu on rõhutatud oluliste üldisemate oskuste omandamist. Eraldi teemadena on välja toodud kavandamine, materjalid, rahvakunst ja töö kulg, mida saab lõimida nii kohustuslike tööliikide, valikteemade kui õppeprojektidega. Kuna kohustuslik käsitööosa on seoses kodunduse, õppegruppide vahetuse ja projektitöödega vähenenud, siis on loogiline käsitöö teemasid jaotada klasside vahel nii, et igale õppeaastale jääb näiteks 2 põhiteemat. Näide: 4. klassis tikkimine ja heegeldamine, 5. klassis kudumine ja õmbelmine.

Kodunduse õppesisus on eraldi teemana välja toodud ka töö organiseerimine, uus osa on ka rahvustoidud, samuti eritoitumisega seonduv (toiduallergia, toidutalumatus, toitumishäired, dieedid). Rohkem on tähelepanu pööratud tarbijakasvatusele.
Suurem rõhk on väärtuskasvatusel, töökultuuril, tööprotsessi analüüsimisel, ühiselt tehtaval tööl ja vastutusel töö tulemuste ees.

Õppekeskkonna roll käsitöö ja kodunduse õpetamisel
Iga käsitöö ja kodunduse õpetaja teab, kui oluline on tema aines hea õppekeskkond. Kõigile õpilastele võrdsete arenguvõimaluste tagamiseks paneb uus õppekava koolile ehk kooli pidajale konkreetsed kohustused õppekeskkonna loomisel. Lisaks hästisisustatud õppeklassile ja õppeköögile on vajalikud ka rahalised vahendid õppetöös kasutatavate materjalide, toiduainete ja puhastustarvete ostuks.

Väljavõte õppekavast
2. Kool korraldab valdava osa käsitöö ja kodunduse õpet ruumides, kus:
a. käsitöö jaoks vajalik sisustus vastab kooli valitud praktilistele töödele;
b. kodunduse jaoks vajalik sisustus on tänapäevane ning võimaldab ohutult ja
nüüdisaegselt toitu valmistada. Praktilistes kodunduse tundides kannavad õpilased põlle;
c. on ventilatsioon;
d. ruumid ja õppetarbed, sealhulgas tööriistad vastavad tervisekaitse, tööohutuse ja
ergonoomia nõuetele.
3. Kool võimaldab käsitöö ja kodunduse õppeks vajalikud materjalid.


Õppekava tekstiga saab tutvuda Riigi Teataja kodulehel https://www.riigiteataja.ee/ert/get-attachment.jsp?id=13275450

Õppekava käsitöö ja kodunduse töörühm soovib kõigile õpetajatele loovaid ideid uute õppemeetodite kasutamisel ja oma koolile parima ainekava loomisel. Soovime, et kasvataksime noori, kes oskavad hinnata ja säilitada väärt traditsioone ning samas orienteeruda kaasaegses tehnoloogilises maailmas, et käsitöö ja kodunduse tund oleks ikka selline, kuhu õpilased tulla tahavad, kus loovus ja oma töö iseseisev organiseerimine oleksid hinnatud väärtusteks.